Ajalugu
Mõisa ajalooline kujunemine
Pärast muistse vabadusvõitluse lõppu moodustati Lõuna-Eesti aladel kiriklik feodaalriik Tartu piiskopkond (1224-1558). See hõlmas nüüdse Põlva, Tartu ja Võru maakonna ala ning Jõgeva maakonna kagu- ja Valga maakonna idaosa. Piiskopkonna ajast võime hakata jälgima ka paljude mõisate kujunemislugu. Balti-saksa ajaloolane L. von Stryk kirjutab oma uurimustes, et Antsla, Mõniste, Saru ja Pühajärve mõisad kuulusid juba varasemast ajast peale Uexküllide soole.
Uexküllide valdusse jäi Antsla kuni Liivi sõja alguseni 1558.a. Mõisa kohta pärast liivi sõda andmed puuduvad, teada on vaid maade suurus, mida mõisapõldude osas hinnati 7 ja talumaade osas 45,5 adramaale.
Rootsi ja Poola vahelises sõjas vahetas Antsla paaril korral peremeest: 1600.a vallutasid rootslased terve rea linnuste hulgas ka Antsla. Seal sündis 1601.a Södermanlandi hertsogi, pärastise Rootsi kuninga Karl IX poeg Karl Filipp. 1601.a loovutasid rootslased Antsla võitluses poolakatele. 1602.a üritasid rootslased uuesti Antsla vallutamist ja saidki linnuse ajutiselt oma valdusse, kuid varsti vallutasid poolakad linnuse uuesti.
Pärast Rootsi võimu kindlustumist Lõuna-Eesti alal sai 1625.a Antsla mõisa omanikuks kammerjunkur Ake Tott, kelle pärijad müüsid mõisa 1649.a Dietrich Riegemannile, viimane aadlistati von Loewensterni nime all. 1627.a teostati revisjon ja selles mainitakse Antsla kohta järgmist: "...Selle ala ulatus on 5 miili pikk ja 2 miili lai. Schenkingu poolt mõõta lastud mõisamaa oli 40 saksa adramaad.
Pärast Dietrich v. Loewensterni surma jagati Antsla mõis kaheks - Vana- ja Uue-Antsla. Esimeseks omanikuks sai tema poeg Martin, seejärel Martini poeg maakohtunik Valetin v. Loewenstern. Vana-Antsla mõis pärandati meesliinis kuni 19. saj keskpaigani, mil omanikuks sai krahvinna Elisabeth Katharina von Bose (sünd Loewenstern).
Krahvinna annetas 1864.a 10 tuhat rubla hõbedas kohaliku arstipunkti (koos väikese haigla, apteegi ja arsti eluruumidega) tarbeks. Kinkekirjas näidati ära tulevase raviasutuse asukoht ülemise järve ja tammeallee lõpus. Hoone on alles praegugi. Arsti palk maksti annetuse protsentidest, kusjuures arstiabi olnud tasuta, vaid rohtude eest pidi haige maksma 10 kopikat.
1883.a müüs E.K. v. Bose tütar Anna Stael von Holstein Vana-Antsla parun Georg von Ungern-Sternbergile, kes jäi mõisa valdajaks kuni võõrandamiseni 1920.a
Loe lisaks Eesti mõisa portaalist
Vana-Antsla Kodumajanduskool
1921. aastast töötas mõisahoones Urvate kõrgem algkool.
1920. aastate esimesel poolel hakati asutama kutsekoole. 1924.a kinnitatud kava järgi oli ette nähtud vähemalt igasse kihelkonda asutada üks põllutöö- või kodumajanduskool. 1924.a kavatseti riigile kuuluvas Vana-Antsla mõisas avada tööstuskool. Hiljem muuteti seda kavatsust ja kool asutati Võrru. Siiski tekkis uus plaan avada Vana-Antslas tütarlaste kool. Ruumid vaadati üle, tehti ümberehitamiskava. Arvati, et kool võiks alustada 1928.a jaanuaris. Programmis pidi olema perenaiste tööd, kavatseti õpetada karjatoitmist jt laudatöid.
Vana-Antsla riigimõis oli 1920. Aastatel väga heas seisukorras. Seda nimetati Võrumaa Taaniks, eeskujulikuks põllumajanduse õppekohaks Lõuna-Eestis. Siin oli eeskujulik seakasvatus, sigalat peeti kõige moodsamaks, eeskujulikumaks ja avaramaks Eestis. Piimakari koosnes nn eesti musta-valgekirju tõukarjast. Kalakasvatus oli üks suuremaid Eestis, varustades kalakasvatajaid ka sugukarbikaladega.
1927.a oktoobrist asus koolijuhataja kohusetäitjaks määratud Peeter Liebus kooli avamiseks ettevalmistusi tegema. Õppetöö algas 17. Veebruaril 1928. Sisseastujaid oli 20, neist 4 ei ilmunud kohale, seega asus esimesel õppeaastal õppima 16 õpilast. Kool oli üheaastase kursusega, esimesel õppeaastal õpetati järgmisi aineid: loomakasvatus, mesindus, toitmisõpetus, koduhoid, arvestamine, käsitöö, lastekasvatus, aiatöö, kanakasvatus, ühiskonnateadus ja tervishoid.
1932.a kinnitati kooli põhikiri, mille järgi kooli aastapäevaks määrati 19. veebruar. Kooli õppeaasta kestis 1. jaanuarist - 31. detsembrini. Kooli võisid astuda tüdrukud, kes olid 16 aastat vanad ja lõpetanud 6klassilise algkooli. Õppemaksu ei olnud.
Koolil oli ilus aed ja maa-alad otstarbekalt kasutatud. 1935.a andis hinnangu koolinõunik Viilup: "Iseäranis heas korras oli aia juurviljaosakond. Õunapuud on vanad ja korrashoid nõuab suurt hoolt. Eeskujulikult oli korraldatud mesila. Sellest aiast on teistel palju õppida. …"
Kodumajanduskooli loomist Vana-Antsla valda tuleb hinnata väga positiivselt nii oma kui ka kogu Võrumaa seisukohalt. Oli ju Võrumaa põhiliselt põllumajandusega tegelev piirkond ja haritud talupidajaid oli hädasti tarvis.
Põllumajandustehnikumi asutamine 1945-1964
Pärast sõda 1944.a sügisel moodustati tolleaegse valitsuse määrusega endise kodumajanduskooli baasil kaheaastase õppeajaga Antsla põllundus- ja Kodumajanduskool. 1. jaanuaril 1945.a oli koolis 60 õpilast, neist 43 põllunduse ja 17 õpilast kodumajanduse erialal. Õppeaasta lõpuks läksid kõik kodumajanduse eriala õpilased üle põllunduse erialale.
Alates 1. juunist 1946.a likvideeriti põllundus- ja kodumajanduskool ja muuteti Antsla Tehniliste Kultuuride Tehnikumiks. Nii et 1. septembril 1946.a alustas Vana-Antslas tööd tehnikum.
Tehniliste Kultuuride Tehnikumi iga oli lühem kui üks aasta. Juba veebruaris 1947.a võeti Ministrite Nõukogus vastu määrus, millega muuteti tehnikumi profiili ja alates 1. septembrist 1947.a on tehnikumi nimi Antsla Põllumajandustehnikum.
Alates 1944.a kuulub kooli ja tehnikumi juurde ka õppemajand (end riigimõis) suurusega 469,77 ha, sellest põldu 262,29 ha. Veiseid oli algaastal 135, sigu 21 ja hobuseid 34.
Sellisel kujul tegutsesid kool ja õppemajand kuni 1960.a. 1. jaanuaril 1961.a ühendati õppemajand Antsla sovhoosiga. See oli vabariigi valitsuse peamine möödalask: jätta põllumehi ettevalmistav kool õppebaasita - õppemajandita. Viga parandati kolm aastat hiljem. 1. septembril 1964.a moodustati põllumajandustehnikumi ja Antsla sovhoosi baasil Antsla sovhoostehnikum.
Sovhoostehnikum 1964-1986
Antsla Sovhoostehnikum organiseeriti 1. septembril 1964.a Antsla sovhoosi ja Antsla põllumajandustehnikumi ühendamise teel. Tootmine allus Eesti Maaviljeluse Instituudile, õppetöö ENSV Põllumajanduse Ministeeriumile. Sovhoostehnikumi kasum jäi tema käsutusse, 50% sellest kasutati õppe-kasvatustööks, 40% tootmise arendamiseks ja 10% töötajate premeerimiseks.
Antsla Sovhoostehnikumi juures töötasid Eesti Maaviljeluse Instituudile alluv happeliste muldade lupjamise laboratoorium ja Lõuna-Eesti katsejaam, mille ülesandeks oli muldade lupjamine, väetiste õige kasutamise tagamine Lõuna-Eesti tingimustes.
1965.a moodustati tehnikumi juurde ka kaugõppeosakond agrokeemia eriala õppeajaga 4,5 a. Seda võimalust kasutas kohe 30 põllumajandustöötajat üle Eesti. Sel perioodil oli Antslast kujunenud üks vabariigi omapalgelisem majand.
Kutsekool nr. 45
1983-1986 Maikuus 1983.a moodustati Eesti Riikliku Kutsehariduskomitee poolt Helme Kutsekeskkooli juures Antsla filiaali, mis hakkas töötama sovhoostehnikumi baasil. Uuest õppeaastast hakkas filiaal tööle kahe erialaga. Need olid kodundusoskusega loomakasvatusmeistri ja taimekasvatusmeistri erialal. Filiaali juhtimine ja finantsmajandus toimus Helme KK kaudu. Uude alluvusse üleminek ja sisseelamine toimus 1983/84. õ-a jooksul. Uus õppeasutus, Kutsekeskkool nr 45, alustas Vana-Antslas tööd 1.septembril 1984.a
Koolitööks olid kohandatud uued õppekabinetid vastavalt võimalustele ja sisustatud kõige hädapärasemaga, mis looma- ja taimekasvatusmeistri õpetamiseks vajalik. Seni valmistati ette spetsialist-agronoome, nüüd aga valmistatakse ette töölisi, kelleks on kodundusoskusega loomakasvatusmeistrid, taimekasvatusmeistrid, traktorist-masinistid ja alates 1985/86. õppeaastast uue erialana müürsepp-puusepp-betoneerijad. Kutsekooli ülesanne on õpetamise ühitamine tootmistööga. Iga noor inimene peab vaatamata erialale jõudma eesmärgile eeskätt tööga.
Uue kooli üks põhilisi erinevusi võrreldes tehnikumiga oli kahtlemata veel see, et kutseharidusministeeriumi koolides kehtisid tasuta toitlustamine ja tasuta töö- ja koolirõivastus. Pealegi maksti õpilastele stipendiumi.
Aastad 1987-1997
1987.a määrati kutsekooli nr 45 direktoriks teotahtlik ja võimekas organisaator, pedagoogilise kõrgharidusega Hele Angerjärv. Hele Angerjärv töötab sellel kohal tänaseni. Allpool kokkuvõte kooli kümneaastasest perioodist direktori pilgu läbi:
Alustasin tööd direktori kohusetäitjana 1. septembril 1987.a. Siis oli pooleli garaaþikompleksi ehitus, ees ootas uue koolihoone ehitus. Mõttes oli töötada 2-3 kuud, kuni leitakse uus ja tugev meesdirektor.
Võttes enda õlgadele kogu ehituse juhtimise, tuli töötada ajale mõtlemata, otsida materjali, töömehi ja raha ehituseks. 1988.a alustasime uue õppehoone ehitust. Vahepeal töö seiskus, paar teleintervjuud ETVs (Ülo Tootsen) ja asi läks jälle käima.
Koos uue õppehoone kerkimisega alustasime ka mõisahoonete restaureerimist, sealhulgas Eestimaa ilusaima "pudelimaja" remonti. Püüdsime säilitada vana nii palju kui võimalik. Samal ajal toimus võimlahoone kapitaalremont. 1990.a valmis lõpuks laborihoone ehk õppehoone erialaainete õpetamiseks. Paranesid õpilaste ja õpetajate töötingimused. …
...Muudatused Eesti poliitilisel areenil ei ole jätnud kooli puutumata. 1990. aastast kannab kool nime Vana-Antsla Põllutöökool. Iga õppeaasta toob uued õppeplaanid. Enam ei õpetata majanditele kaadrit, vaid äritegevust, farmi juhtimist, arvutiõpetust jne. Rohkem tähelepanu on pööratud ehituserialade õpetamisele. Ehituseriala on koolis alates 1985.a koostöös Võru maakonna ehitusettevõtetega. Praeguseks on kujunenud ehituseriala koolis kõige populaarsemaks ja konkurss siia on tugev. …
… Huvi talumajanduse eriala vastu kadus 1994. aastast. Hea koostöö tõttu Võru Talupidajate Liiduga, on see eriala koolis siiski esindatud. Kodumajanduse erialale on vastuvõtt toimunud vahelduva eduga. Enamik tulijaid on Võrumaalt. Õppekava väljatöötamisel on arvestatud tööturu võimalustega. Õpitakse toiduvalmistamist, aiandust, käsitööd, ettevõtlust. Mitmed noored on leidnud töökoha turismitaludes ja lapsehoidjatena välisriikides. Samuti on kõigil võimalus kõrgkoolis edasi õppida. …
… Kooli areng on seotud kogu Eesti arenguga. EV Haridusministeeriumis on alanud kutsehariduse reformimine. Kooli asedirektori tehtud uurimustöö koolihariduse vallas näitab aga selgelt, et need, kes elavad ja töötavad maal, mõtlevad ühtmoodi, ja need , kes elavad linnas ja on seatud meid juhtima ja otsuseid langetama, mõtlevad teisiti. Lahendused on kusagil keskel ja sõltuvad konkreetse maakoha inimesest, kellel ei ole päris ükskõik, mis toimub viie-kümne aasta pärast. Koolide ülesanne on olla kultuurikolle, kus on võimalik õppida erineva vanusega inimestel, sisustada vaba aega, pakkuda võimalusi isetegevuseks ja spordiga tegelemiseks. …
… Kooli õpilane kes alustab oma tööteed uuel sajandil, peab vastama tööandja vajadustele. See eeldab ka õpetajate pidevat täiendõpet. Täiendõpe tähendab kõigi jaoks eluaegset ümberõpet ja enesetäiendamise süsteemi. Selleks et koolid maakohas püsima jääksid, on vaja, et meie riigi arengusuunad oleksid selged. Koolidel tuleks senisest aktiivsemalt kasutada oma ruume ka kohalike elanike harimiseks. Kui kool ennast ise aktiivselt uute võimaluste otsimisega aitab, jääb ta püsima ja muutub piirkonna kultuuri- ja hariduskeskuseks.
2006. aastal alustati täiskasvanute täiendkoolitusega, mille maht on aasta-aastalt kasvanud.
2008. aastal alustas uus lapsehoidja eriala, esialgu keskhariduse baasil (1 a) ja alates 2009. aasta sügisest põhihariduse baasil (õppeaeg 3 a).
